NB! Need on härra Bana päris esimesed jutud, mis asusid Annu blogis (stseen13.wordpress.com).

See siin on Mr. Bana pesa. Ta ehitas selle ise. Voodi alla lükatud sokkidest ja arvutikotist, nimelt. Mr. Bana on selle pesa üle ilmatu uhke – ikkagi tema esimene päriskodu.

Varem seikles Mr. Bana maailma peal ringi. Kord ööbis ta isegi arooniapõõsas. Sellest natuke hirmutavast mälestusest on Mr. Banal parema kulmu kohal tume plekk – arooniamahl ei tule ju pestes välja! (Nimelt magas ta parema külje peal ning pea alla sattus arooniamari.) Samas teeb see väike plekk Mr. Bana eriliseks.

Mr. Bana on eriline ka muudes asjades. Näiteks armastab ta end ära peita. Mõnikord on ta selles isegi nii osav, et Annu ei leia teda üles. Sellepärast arvabki tüdruk, et Mr. Banal on supervõimed. Või vähemalt üks võime – selleks on nähtamatuks muutumine. Mr. Bana ise pigistab seda teemat puudutades oma suu kriipsuks ja raputab ägedalt pead. Nojah, eks supervõimetega tegelastel olegi raske ilmas elada…

Aga praeguseks jätan ma oma jutu pooleli, sest selle loo peategelane ronis nüüdsama voodi alt välja ja vigises midagi lambivalguse ja hiliste öötundide kohta. Eks ma siis teen talle ühe pai ja lähen ise ka magama.

Homseni!
(9. detsember 2006)

Mr. Bana käis täna täiesti üksi jõululaadal. Tagasi taskusse ronides lõhnas ta kahtlaselt palju mandariinide ja piparkookide järele. Hah! Isekas tegelane küll, mulle ei toonud.

Nüüd norskab ta jälle voodi all, juttu ei aja ja seiklustest ei räägi. Võib-olla homme. Pühapäevad on tavaliselt jututujused.

(10. detsember)

Kui Mr. Bana sattus äraseletamatutel põhjustel (postipakiga) Norramaale, oli ta esmalt päris hirmunud. Ikkagi – Norras on ju kõik korras, äkki sealsed inimesed ei tahagi unistada. Noh, ja külm on ka. Tõsi, Mr. Bana eelistab soojemat kliimat jahedamale (vastupidiselt Annule).

Sellest samast postipakist välja astudes avastas ta end kuskilt Oslo-lähedasest väikelinnast, mille nime ta täpselt enam ei mäletagi. Niipea, kui ta kaks sammu astus, kukkus Mr. Bana pikali – ikkagi libe! Varbaid krimpsutades ja hingeauru pahvakuid (need on tal, huvitav küll, väikeste draakonite kujulised) puhudes kõmpis ta sigin-saginat täis tänavatel. Muide, Mr. Banal on harukordne omadus igasuguseid keeli lennult haarata, aga norra keel on talle siiamaani mõistatuseks.

Seal linnas ta endale palju tegevust ei leidnud ning, otsustanud seda kummalist maad pisut uurida, sättis Mr. Bana end mägede poole teele. Kuid… nagu me kõik teame, elavad Norra mägedes… trollid. Ja nii oligi, et Mr. Bana kohtus väikese trollikambaga just teise öö hakul. Kuigi enamjaolt arvatakse, et trollid on kurjad, ei vasta see tõele. Nad on lihtsalt natuke umbusklikud. Kui nende vastu aus olla ja vahest ka mõni huvitav lugu vesta, jäävad nad sind kuulama ja pakuvad ka öömajagi. Just nõnda Mr. Banaga juhtus, sest – jutte tal ju on. Trollide juures veetis Mr. Bana lausa kolm päeva, niivõrd meeldis talle seal. Ka trollikeele sai ta üsna ruttu selgeks. Mr. Bana väitis, et nad vestsid lausa kaks ööd ja päeva järjest igasuguseid lugusid (trollid müüte ja legende Norramaast, Mr. Bana aga oma seiklustest), aga mina seda ei usu. Mr. Bana on ju unekott. Kus aga saab, heidab pikali ja puhkab.

Lõpuks muutus aga lumi ja vinge põhjatuul talle üsna piinavaks ja ta lasi end ühel viul end Eestisse tuua. Noh, nagu kunagi üks Nils hane seljas ringi sõitis. Mr. Bana ütleb, et linnu seljas üle Läänemere on päris äge lennata. Nojah, pole endal juhust olnud sellist teenust proovida. Äkki kunagi…

Igatahes. Mr. Bana suureks õnneks oli Eestis päris soe. Siin rändas ta nipernaadina kaua ringi, enne kui ma ta ühel augustikuu suvepäeval Pärnu rannast üles korjasin. Või, noh, otsa komistasin. Sellest ajast peale ta mu taskus elabki. Istusime sel samal ööl üleval ja mõtlesime igasuguseid erinevaid lugusid välja. Noh, unistasime. Ja joonistasime taevasse unenäopilte. Tulid sellised naljakalt lopergused ja hajuvad. Võib-olla oleks pidanud vildikatega proovima, sest rasvakriit kulub pikapeale maha. Mõtle kui uhke oleks näitus “Vildikatega Unenäopiltidest”.

(12. detsember)