Hingeliblikad

Ühel tuisusel päeval, kui jaanuarikuu hakkas oma saapapaelu kinni siduma, et õige varsti minekule asutada, istusime härra Banaga triibulise teki all soojas ja lugesime raamatuid. Mina “Peeter Paani” ja tema üht jaapani kirjaniku teost. Olin jõudnud just selle kohani, kus räägiti haldjate sünnist, kui märkasin, et Bana on mu õlale roninud ja samuti neid ridu silmitseb.

“Kas tead, Barrie’l on haldjate sünni kohta üsna õiged arusaamad,” ütles ta mulle (meenutuseks: haldjas sünnib siis, kui laps naerab oma esimese naeru) “Aga kas sa tead, kuidas hinged maailma sünnivad?”
“Noh, ma olen mitmeid versioone kuulnud, aga ma ei julge ühtegi õigeks pidada,” vastasin ma.
“Las ma siis räägin sulle…

Kui ma ühel heal päeval (ja kõik päevad on eranditult head) kuskil Aasias ringi rändasin, kohtasin keskealist naist, kes hooldas ilmatusuurt lilleaeda. Õigemini polnud see aed, vaid selline metsistunud terrass väga mitmete erinevate taimede ja puudega. Naine käis igal hommikul suuremate taimede lehtedelt kastet pühkimas ja väiksematelt tigusid korjamas. Samuti vaatas ta iga päev üht aiaosa erilise hoolega, kuigi seal midagi ei puudutanud. Uudishimulikult küsisin, mis selles paigas asub ning miks ta seal midagi ei tee. Salapäraselt lausus naine: “Kui ma sulle räägiksin, ei usuks sa nagunii. Parem vaata ise järele. Tunnen, et varsti on Aeg käes, nii et sa võiksid mõned ööd väljas, seal aianurgas magada. Ainult vaata, et sa ühegi põõsa vastu ei puutuks, muidu on õnnetus käes.”

Muidugi võtsin pakkumise vastu ja nii seadsingi end tollesse nurka paigale. Vast neli päeva ja ööd olin selles kohas häirimatult maganud, kui viienda öö hakul kuulsin vaikset huiget, mis jäi kauaks õhku kajama. Huige kordus kogu öö jooksul ning ma ei saanud uinuda. Siis, kõige pimedamal tunnil, kuulsin ühtäkki kahinat. Õnneks on mul ka pimedas hea nägemine ja ma vaatasin, kuidas põõsastest, mida mul oli keelatud katsuda, tõstsid pead suured kerad. Kohkunult, ent samas põnevusega jälgisin toimuvat. Aegamisi hakkasid kerad pragunema ja neist paistis kerget hõbejat kuma. Ma arvan, et möödunud oli paar tundi, kui esimene kera end täielikult lahti lõi. Ja näe! sealt veeres välja kreemvalge pisike kuju, hõbedase tolmuga kaetud. Värinad katsid väikest kogu, kui ta seal maas lamas. Astusin paar sammu lähemale, kui kogu järsku oma tiivad, mis ennist seljal kokkusurutud olid, lahti lõi. See oli liblikas! Kreemvalge liblikas. Ma polnud elu sees ühtegi sellist näinud. Selja taha vaadates nägin, et ka kõikjal ümberringi olid kerad purunenud ja oma kandami maha veeretanud. Siis, justkui märguande peale, tõusid kõik liblikad õhku ning keerlesid mõne hetke selle terrassinurga kohal. Pärast üht silmapilgutust olid nad juba kadunud. Üllatunult jalutasin aias ringi, kuid mingi tugev lõhn uimastas mu üsna ruttu – niisiis vajusin sinnasamma rohule pikali. Koiduajal silmi paotades nägin enda kohal kõrguvat suurt punast pojengi.

Ruttasin otsemaid naise juurde, kellele oma öistest läbielamistest rääkisin. Naine noogutas ja tuli minuga pojenginurka.
“Jah, sa nägid õigesti. Iga pojengiõie sees magab üks liblikas ning teatud hetkel pakatab terve koloonia. Need pole mitte tavalised liblikad – need on hingeliblikad.”
“Te tahate öelda: inimeste hinged on tegelikult liblikad?”
“Mitte ainult inimeste hinged. Pärast oma paisumisprotsessi lõppu tõuseb hingeliblikas õhku ja kaob seejärel oma keha juurde.”
“Miks nad kõik ühte värvi on?” pärisin mina.
“Hingeliblikas on sündides ikka valge. Sinna peale tekivad mustrid ja värvid juba siis, kui hinged on oma kehade juurde jõudnud. Rännaku ajal ettejuhtunud raskused puurivad tiibadesse pruunikaid niite, päikesevalgus lisab sära, armastus on oranž… Noh, kuidas kunagi,” jutustas naine. “Selliseid pojengiaedasid on üle maailma väga palju, nii et igal kehal peaks olema oma hing. Kuid tihti ei taha keha hinge vastu võtta või viskab selle välja. Siis naaseb liblikas ruttu oma sünnikohta, heidab tiivad maha ja vajub maapinda. Temast kasvab uues pojengipõõsas. Ka siis, kui keha sureb, tuleb hing siia tagasi. Nii nad kogu aeg uuesti tekivad,” lõpetas aednik oma jutu.

—
Bana lisas omalt poolt: “Mitte keegi ei tea täpselt, mis värvi tema hingeliblikas on, aga igaüks tunneb, kui hing tema sees end hästi ei tunne. Liblikas on niivõrd õrn, et teda tuleb osata hoida. Armastage oma hinge ning õppige teda tundma. Võimalik, et kõige lõpus näed sa oma hingeliblika värve.”