Kui me mööda Eestit ringi käime, tavatseb härra Bana ikka inimesi vaadata. Annul pole tavaliselt selle kõige jaoks aega, ta vabandab end ‘muude toimetustega’ välja. Aga härra Bana vaatab. Õnneks ei pane inimesed Bana vaatamist pahaks ka, nad lihtsalt ei pane seda pisikest tegelinskit tähele. Ta on ju nähtamatu.

Niisiis härra Bana vaatab ja mõtleb. Mõtleb, mida need inimesed pärast teevad. Pärast seda, kui meie oleme juba möödunud. Või siis – mida nad tegid enne, kui nad meie vaatevälja ilmusid.

Näiteks see vuntsidega mees Pärnu bussijaama valgusfoori all, kes ennist oli just oma väikese pojaga hüvasti jätnud, viimase bussi peale saatnud ning kes nüüd lehvitas meie bussile järele, sest see väike poiss oli selle bussi peal. Härra Bana tahtis teada, miks ta oma poja enne jõule enda juurest ära saadab. Selle üle mõtiskles ta Areni. Siis jõudis ta selgusele, et Vuntsmees saatis poisi Tallinnasse ema juurde. Et selle poisi isa ja ema elavad lahus, kahes erinevas Eesti linnas ja et poisil on kaks kodu ja seal ta peab elama. Niimoodi põigeldes – ema juurde, isa juurde, ema juurde, isa juurde. Palju aega kulub bussisõidule ja selle ajal mõtleb poiss, miks ta peab nii palju sõitma. Lihtsam oleks ju, kui vanemad koos elaksid. Kõigil oleks lihtsam. Nojah, nii mõtles härra Bana.

Teisena pani minu taskusõber tähele noormeest, kes istus meist üks iste tagapool. See mees helistas päris bussisõidu alguses ühele oma tuttavale tüdrukule K’le, kellelt küsis, kas ta saab kaks päeva tolle juures viibida. Pärast pidi too noormees veel kuskile edasi sõitma. Härra Bana mõtles kohe, kelle juurde kahe päeva pärast noormees läheb. Vahest vanemate juurde. Või kellegi teise, armsa juurde. Aga sellel poisil polnud sellised silmad, et ta oleks kellegi armsa juurde minemas, tal olid hoopis sellised silmad, et ta oli just selletaolise juurest ära tulnud. Nii mõtles härra Bana.

Tallinnas nägi härra Bana NII palju inimesi ja neil kõikidel olid lukud selja peal. Lukkudega inimesed on Bana jaoks sellised, kelle üle peab ta natuke mõtlema, et nende lugu teada saada. Sõites oli tal selleks aega, aga Tallinna aeg jookseb palju kiiremini, eriti jõulude paiku, nii et härra Banal ei õnnestunud eriti ühtegi inimest lahti lukustada. Kahjuks. Tallinnas elavad huvitavate lukkudega inimesed ja huvitavate lugudega inimesed, sõnas ta mulle tagasiteel koju. Härra Bana hakkab nüüd mõtlema, kuidas leida moodus inimeste aeglustamiseks, et nende silmadesse vaadata ja nad lahti lukustada. Inimlood on põnevad, igasugused.