You are currently browsing the monthly archive for detsember 2006.
Kui me mööda Eestit ringi käime, tavatseb härra Bana ikka inimesi vaadata. Annul pole tavaliselt selle kõige jaoks aega, ta vabandab end ‘muude toimetustega’ välja. Aga härra Bana vaatab. Õnneks ei pane inimesed Bana vaatamist pahaks ka, nad lihtsalt ei pane seda pisikest tegelinskit tähele. Ta on ju nähtamatu.
Niisiis härra Bana vaatab ja mõtleb. Mõtleb, mida need inimesed pärast teevad. Pärast seda, kui meie oleme juba möödunud. Või siis – mida nad tegid enne, kui nad meie vaatevälja ilmusid.
Näiteks see vuntsidega mees Pärnu bussijaama valgusfoori all, kes ennist oli just oma väikese pojaga hüvasti jätnud, viimase bussi peale saatnud ning kes nüüd lehvitas meie bussile järele, sest see väike poiss oli selle bussi peal. Härra Bana tahtis teada, miks ta oma poja enne jõule enda juurest ära saadab. Selle üle mõtiskles ta Areni. Siis jõudis ta selgusele, et Vuntsmees saatis poisi Tallinnasse ema juurde. Et selle poisi isa ja ema elavad lahus, kahes erinevas Eesti linnas ja et poisil on kaks kodu ja seal ta peab elama. Niimoodi põigeldes – ema juurde, isa juurde, ema juurde, isa juurde. Palju aega kulub bussisõidule ja selle ajal mõtleb poiss, miks ta peab nii palju sõitma. Lihtsam oleks ju, kui vanemad koos elaksid. Kõigil oleks lihtsam. Nojah, nii mõtles härra Bana.
Teisena pani minu taskusõber tähele noormeest, kes istus meist üks iste tagapool. See mees helistas päris bussisõidu alguses ühele oma tuttavale tüdrukule K’le, kellelt küsis, kas ta saab kaks päeva tolle juures viibida. Pärast pidi too noormees veel kuskile edasi sõitma. Härra Bana mõtles kohe, kelle juurde kahe päeva pärast noormees läheb. Vahest vanemate juurde. Või kellegi teise, armsa juurde. Aga sellel poisil polnud sellised silmad, et ta oleks kellegi armsa juurde minemas, tal olid hoopis sellised silmad, et ta oli just selletaolise juurest ära tulnud. Nii mõtles härra Bana.
Tallinnas nägi härra Bana NII palju inimesi ja neil kõikidel olid lukud selja peal. Lukkudega inimesed on Bana jaoks sellised, kelle üle peab ta natuke mõtlema, et nende lugu teada saada. Sõites oli tal selleks aega, aga Tallinna aeg jookseb palju kiiremini, eriti jõulude paiku, nii et härra Banal ei õnnestunud eriti ühtegi inimest lahti lukustada. Kahjuks. Tallinnas elavad huvitavate lukkudega inimesed ja huvitavate lugudega inimesed, sõnas ta mulle tagasiteel koju. Härra Bana hakkab nüüd mõtlema, kuidas leida moodus inimeste aeglustamiseks, et nende silmadesse vaadata ja nad lahti lukustada. Inimlood on põnevad, igasugused.
…sätib härra Bana end mõnusalt oma hämarasse nurka voodi all, võtab kõrvale tagasihoidliku virna mandleid ja ühe paksu raamatu ning hakkab lugema.
Need on möödunud aegade salajased mälestused. Pärinevad tähtedelt. Kas te teate, et taevatähed salvestavad kõik inimeste mälestused enda sisse. Sellised mälestused, mida kõva häälega välja ei öelda, sest muidu need rikutakse võib-olla ära. Sellised mälestused kogunevad aja jooksul paksudeks raamatuteks ja neid saavad osad tegelased lugeda. Nagu näiteks härra Bana.
Täna hommikul tuterdas ta veel põrandal ringi, nähtamatu nagu ta oli. Tundis köögist tulevat magusat kakaolõhna ja tahtis kangesti õue lund vaatama minna. Mina kostsin seepeale, et lumi, kahjuks küll, on ära läinud. Nukra ilmega tähendas härra Bana, et sellised imelikud šedöövrid talle EI meeldi ja puges pessa. Ei-tea-kust ilmunud raamatu taha.
Jätame ta siis lugema. Eeldan, et asi lõpeb siis, kui lumi maha sajab (hiljemalt 11. jaanuariks, pange mu sõnu tähele).
Annu ja härra Bana soovivad teile imearmsaid jõule.
Härra Bana alustas täna tõlketööga mandariini keelest. Nimelt saatis tema sõber Ochimoto Gnasaki talle mõnikümmend lehekülge hiina legende ja muistendeid. Muidugi võib härra Bana neid originaalkeeles lugeda, aga mina tahan ju ka. Nii et sellepärast ta muud ei teegi, kui istub nurgas ja kirjutab pabereid ümber. Vahel rüüpab piparmündi-kummeliteed (tema lemmiktee), et paberitolmust kurku turgutada.
Muide, härra Bana avastas minu toast karbitäie valget šokolaadi. See on tema lemmik. Tore, seega jääb mulle ploomitükkidega šokolaadi rohkem, kuna seda valget ma eriti ei armasta.
Ühel pikal rännakul kaugel maal, kus taevas oli kollane ja puud kasvasid latvapidi maasse kinni, kohtus härra Bana sipelgaga.
Härra Bana, kes oli just väikestviisi mõttetööga tegelenud, küsis: “Palun, ütle – kas sina oled kõige nõrgem?”
Sipelgas sai pahaseks ja vastas: “Muidugi ei ole mina kõige nõrgem. Kuidas sul üldse selline mõte pähe tuli?”
Härra Bana: “Noh, ma mõtlesin, et annaksin kõige nõrgemale ühe hea kingituse ja eeldasin, et need kõige pisemad ongi… kõige nõrgemad.”
Sipelgas mühatas ja vaatas teda imeliku näoga. “Ära arva, et kasv loeb. Vahel on need kõige pisemad tugevamad, kui need, kel jalad pikad või rusikad suured,” teatas putukas ja vaatas tõsiselt Banale otsa.
“Või nii,” mõtles Bana, pani selle mõttekillu oma pea sisse ja astus edasi. Õige pea leidis ta oma rajalt mao, kes end ühe puutüve külge oli kerinud.
“Tere, madu. Ütle, kas sina oled kõige nõrgem?” küsis Bana viisakalt.
Madu silmitses väikest tegelast huviga ning sisistas: “Ma võin end kaks korda nii pikaks sirutada, kui sina oled. Mul ei pruugi olla käsi ega jalgu, aga ma pole nõrk. Keegi ei taha selline olla.”
Bana mõtles – võib-olla sellel teistmoodi maal polegi kõige nõrgemat. Võib-olla keegi ei julgegi näidata, et tema on nõrk. Nõrkus pole vist elusolendite lemmikomadus.
Nukralt jätkas ta oma teed, kuni sattus uuesti paikadesse, kus taevas oli sinine (või hall või must või valge – sõltuvalt ilmast) ja puude ladvad sirutusid päikese poole. Kõik vastutulevad olendid olid natuke kurbade silmadega ja natuke väsinud sammudega.
“Ega kurbade silmadega inimesed veel nõrgad ole,” tuletas härra Bana endale meelde ja sammus ikka edasi. Järsku kuulis ta vulinat. Bana vaatas paremale – ei midagi. Kiikas vasemale – ka ei midagi. Aga kust tuli vulin? Häiritult jäi härra seisma ja vaatas korraks taeva poole. Taevas vulises! Õigemini istus ühe puu otsas kõrge oksa peal keskmist kasvu mees, kelle silmadest kukkusid pisarad. Need moodustasid puutüvele väikese oja, mille heli oligi härra Bana tähelepanu köitnud.
“Hei. Miks sa nutad?” hõikas maasolija.
Mees vaatas alla ja ehmatas -”Ma ei nuta.”
“Nutad ju. Kõik nutavad – see on normaalne.”
“Ei, mehed ei nuta,” vastas mees ja ei nutnud enam. Kuigi oleks vist tahtnud.
“Võib, ma ronin üles?” küsis härra Bana.
Mees noogutas ja härra ronis kribin-krabinal puutüve mööda sinna. Istus mehe kõrvale ja pakkus talle kollasetriibulist taskurätti. Kõrvalpilke heites võttis mees räti vastu, pööras pea ära ja pühkis põski. “Kas ma nuusatan võin?” küsis ta. Härra Bana noogutas, kõlgutas jalgu ja hakkas kauget maapinda uurides vilistama.
Mees nuuskas, ohkas korra ja pani räti taskusse. “Minu nimi on Hall,” ütles ta.
Härra Bana vilistas edasi.
“Ma elan siin,” viipas Hall käega, “mul ei ole mitte midagi mitte kellelegi anda… Teistel on. Seal.” Ta näitas käega eemale ida poole, kust Bana oli tulnud. “Linnas. Kõikidel on asjad ja teemad, millel rääkida ja kellega rääkida. Mul ei ole midagi. Mina ei saa midagi teha, sest mul lihtsalt pole. Midagi. Maja pole ja raha pole ja asju…” Mees ohkas. “Ma tulin ära, sest mind ei tahetud sinna.”
Härra Bana vilistas edasi, kuid jalgu enam ei kõlgutanud ja maha ka ei vaadanud. Ta uuris hoopis mehe nägu. Halli silmad olid hallid ja praegusel hetkel natuke punased. Noh, sest ta oli ju ometi nutnud. Aga sellest hoolimata olid mehed silmad säravad. Säravhallid ja rohelise ringiga ümber iirise.
“Silmad on hinge peeglid,” sosistas härra Bana, sest ta tundis, et nii peab. “Silmad on hinge peeglid ja sinu omad ütlevad mulle, et…” Ta küünitas mehe kõrva poole ja sosistas midagi kärmelt talle kõrva sisse. Seda öelnud, patsutas ta Halli õlale, hüppas oksalt alla ja hakkas mööda rada edasi kõndima.
Mees vaatas Banale imestusega järgi, siis mõtles hetke ja naeratas ning kordas kõva häälega: “Inimestele tuleb kinkida seda, mida neil ei ole. Minul on see olemas. Vaata oma silmi ja naerata. Vaata oma silmi ja naerata.” Mees hüppas puu otsast alla ning uuris peegelsiledast hingepeegliveest tekkinud lombikeses oma silmid. Need naeratasid. Mees tõstis pea ja naeratas. Ta oli Hall ja tal oli midagi anda. Inimestele, kes on nõrgad, kuid seda ise ei tea.
Mees vaatas lahkujale järgi ja hõikas: “Hei, kuule – kes sa oled?”
Härra Bana muigas ning hüüdis samal ajal nähtamatuks muutudes: “Sinu kujuteldav sõber!”
Kui härra Bana seda lugu mulle jutustas, palus ta kindlasti öelda ka seda, et Hall ei olnud kõige nõrgem. Ta lihtsalt arvas, et on. Aga nutmine pole nõrkus, pigem just vastupidi… Aga mida Hall edasi tegi, seda öelge teie mulle ja Banale kommentaarides.
Täna sõitis härra Bana Pärnusse. Sosistas Annule kõrva sisse, et ära mine suurde Tallinna, istu hoopis selle teise bussi peale. Hea mõte, mõtles Annu. Istuski. Ja nii nad sõitsidki. Magasid metsade vahel ja põõsaste sees ja rändasid mööda unenäoteid samblatiikide ääres. Vahepeal piilusid läbi pikkade unenäoripsmete, kuidas päriselus läheb. Olid kuskil poole tee peal väikeses asulas. Üks bussionu oli pahane ja karjus oma telefoni, et see buss on hulluks läinud ning ta ei tea, millal kohale jõuab.
Härra Bana ütles seepeale, et esiteks pole viisakas niimoodi bussis karjuda ja teiseks – ega see aeg polegi oluline. Peaasi on see, kuhu ja kelle juurde jõuad. Meie lasime ajal voolata ja näed… koju jõudsime!
Ja küll kodus on alles hää! Siin võib lusikaga karbist maasikamoosi süüa ja jalad emme sülle panna, koera lõua alt sügada ja teki puhta tekikoti sisse panna. Härra Bana saab endale uue pesa ehitada ja Pärnu-norskamist harjutada. Siin saab sauna minna ja kerisele koduvett visata. Mõelda, et on hää. Kõigele vaatamata.
Seda kõike me mõtlesimegi. Ja siis me leidsime härra Bana Indigolaste plaadi pealt ka üles. Ta on seal ühes laulus sees. Küll ta jõuab ikka igale poole.
Laulu nimi on “Portselanist sigaret” ja see on neljas lugu selle ilus-armsa kirju plaadi peal.
“…nüüd saab olla koos iseenda sees, sellega, kes tema taskus elab.”
Härra Bana läheb teeb nüüd unistamisega algust ja siis tuleb Annu ja võtab selle jupi ja unistab edasi. Meil on tööjaotus.
Tere, blogimine!
Härra Bana otsustas, et tema tahab päris oma blogi saada. Ega ma kade ole – andsin siis tüki oma stseenimaastikult. mrbana.wordpress.com on nüüd päris see koht, kuhu aeg-ajalt tema jutud ilmuvad.
Ükskord, kui ma ta niikaugele saan, läheme päevapiltniku juurde, kes lõpuks härra Banast ka mõne sellise võtte teeb, kus ta näha jääks. Praegu oleme veenmisfaasis.
