Lohesõrmus

Annul on üks hästi kallis ja oluline sõrmus. Selline kullast ja ümmargune. Graveeritud nime ja viie valge kiviga, mis paiskavad kiiri igasse ilmakaarde. Eriti talvel ja eriti päikesepaistelisel päeval. Sõrmuse kinkisid talle tema ema ja isa ning kaks venda.
Ühel päeval märkas tüdruk, et vasakult poolt teine kivi enam ei sätenda. Isegi siis, kui päike peale paistis. “Kummaline,” mõtles ta ja ohkas.

Härra Bana aga ütles: ”Tead, Annu, ma pean sinna sõrmusse sisse minema, et vaadata, mis juhtunud on.” Seda öeldes tõmbas ta end kerra, muutus nähtamatuks ning hüppas vasakult teise kivi sisse.

Kui Bana silmad uuesti avas, viibis ta tuhmunud mitmetahulises ruumis. Pea kohal nägi ta tagurpidi pööratud äärmiselt kirkavärvilist maailma ja Annu murelikku nägu. Sõrmusekivi sees oli üsna hämar, kui välja arvata naaberkividest kiirgavat sätendust, ent seegi oli üsna nõrk. Natuke aega ruumis ringi liikunud ning teemantseinu uurinud, võttis Bana taskust tiku ning kraapsas selle põlema. Noh, et testida. Tikuvalgus oli kergelt kollakas, ent oodatud tulemus – tagasipeegeldus seintelt – jäi tulemata. Bana ootas, kuni tikk oli lõpuni põlenud ning hüppas siis tagasi pärismaailma.

“Noh, kuidas läks?” päris Annu.
“Tead, see vasakult teine kivi on oma teemantvõime kaotanud,” vastas väikene detektiiv.
“Oi, aga mis siis nüüd saab?” küsis murelik sõrmusekandja vastu.
“Ma mäletan, et kunagi Galapagose saartel oli sarnane juhtum või olen ma sellest kuskilt lugenud… Kui ma meelde tuletan, mis seal toimus, saan ma sind ehk kuidagi aidata,” teatas Bana ning asus otsemaid raamatuis tuhnima.

Õhtupoolik oli juba möödunud, kui öö hakul Bana äkitselt püsti kargas ning oma seljakoti haaras. “Ma pean minema, nüüd ja kohe,” hüüatas ta ning avas akna.
“Aga kuhu, kallis Bana?”
“Toon arstirohtu sinu sõrmusele. Võin üsna kauaks jääda, aga sina ära muretse!” vastas Bana, lehvitas ja saatis õhumusi ning hüppas, muutudes otsemaid ka nähtamatuks.

Kõigepealt seadis Bana sammud põhja. Ta pidi üles leidma Karjala vana šamaani, kes talle ühte koma teist anda võis. Muidugi, kui ilusti paluda. Kolm päeva rändas Bana otsitud kohta, kuniks tema otsingud vilja kandsid. Šamaan Rissu istus oma onni ees ning pahvis suitsukujusid. Tervitused ning hääd soovid edastatud, selgitas härra Bana oma tuleku põhjust.

“Ahhaa!” kraaksatas šamaan, “Väga huvitav, väga-väga huvitav, hmm… Sõrmus, ütled sa?”
Bana noogutas.
“No sellisel juhul, hea Bano, pead sa leidma põhjanaela valguses sillerdava mägioja, sealt vett ammutama ning sellega kivi nii seest kui ka väljast pesema.”
“Oi! Ja see ongi kõik?”
“Kaugeltki mitte, mu poiss, kaugeltki mitte, ja-jaa. Sul on veel üks ülesanne. Pärast esimest ülesannet otsi üles Draakoniorg. Seal elavad viis lohet… Mis värvi see sõrmus sul oligi?”
“Kuldne, aga kivid on valged!”
“Ahhaaa! Järelikult pead sa rääkima Wirmaga. Tema on valge lohe. Küsi temalt üks valge kõhusoomus ning sa oledki oma ülesande peaaegu täitnud! Selle soomusega pead sa…” Seejärel sosistas šamaan Banale kõrva, mida too täpselt tegema peab.

Šamaani ülevoolava tänuga üle valanud, leidis Bana nimetatud mägioja ning ka Draakonioru leidmisega polnud väga suuri probleeme, sest õnneks sai härra taas kord ühe kotkaga sinna lennata. Wirma, küll üsna torisev, ent südames lahke noor lohehakatis, kinkis Banale oma kõhusoomuse ning seega sai viimane peagi koju naasta.

Parandustööd ei võtnud sõrmuse juures kaua aega, sest lohesoomustel on komme seda teha, mida töömees palub (või teeb), nii et päev pärast härra Bana saabumist võis vasakult teine kivi Annu sõrmuses end jällegi erksana tunda. Päikesetõusus sätendasid kõik viis kivi nii eredalt, et oleksid võinud võistelda isegi Põhjanaelaga. Nüüdsest alates kutsub Annu oma ehet hellitlevalt Lohesõrmuseks.

Härra on ikka mõtetes, üsna tihti käib külas ta. Enne uinumist jooksevad seiklused mööda, mõnikord saan sabast kinni ja panen tükiti kirja. Plaan on samuti valmis, küll esialgne ning võdisevi põlvedega. Aga Õiget Momenti peab veel ootama. Ei julge vist… Veel. Aga Bana seikleb, kogub julgust ja siis..

*akFjvXwXRt

Hingeliblikad

Ühel tuisusel päeval, kui jaanuarikuu hakkas oma saapapaelu kinni siduma, et õige varsti minekule asutada, istusime härra Banaga triibulise teki all soojas ja lugesime raamatuid. Mina “Peeter Paani” ja tema üht jaapani kirjaniku teost. Olin jõudnud just selle kohani, kus räägiti haldjate sünnist, kui märkasin, et Bana on mu õlale roninud ja samuti neid ridu silmitseb.

“Kas tead, Barrie’l on haldjate sünni kohta üsna õiged arusaamad,” ütles ta mulle (meenutuseks: haldjas sünnib siis, kui laps naerab oma esimese naeru) “Aga kas sa tead, kuidas hinged maailma sünnivad?”
“Noh, ma olen mitmeid versioone kuulnud, aga ma ei julge ühtegi õigeks pidada,” vastasin ma.
“Las ma siis räägin sulle…

Kui ma ühel heal päeval (ja kõik päevad on eranditult head) kuskil Aasias ringi rändasin, kohtasin keskealist naist, kes hooldas ilmatusuurt lilleaeda. Õigemini polnud see aed, vaid selline metsistunud terrass väga mitmete erinevate taimede ja puudega. Naine käis igal hommikul suuremate taimede lehtedelt kastet pühkimas ja väiksematelt tigusid korjamas. Samuti vaatas ta iga päev üht aiaosa erilise hoolega, kuigi seal midagi ei puudutanud. Uudishimulikult küsisin, mis selles paigas asub ning miks ta seal midagi ei tee. Salapäraselt lausus naine: “Kui ma sulle räägiksin, ei usuks sa nagunii. Parem vaata ise järele. Tunnen, et varsti on Aeg käes, nii et sa võiksid mõned ööd väljas, seal aianurgas magada. Ainult vaata, et sa ühegi põõsa vastu ei puutuks, muidu on õnnetus käes.”

Muidugi võtsin pakkumise vastu ja nii seadsingi end tollesse nurka paigale. Vast neli päeva ja ööd olin selles kohas häirimatult maganud, kui viienda öö hakul kuulsin vaikset huiget, mis jäi kauaks õhku kajama. Huige kordus kogu öö jooksul ning ma ei saanud uinuda. Siis, kõige pimedamal tunnil, kuulsin ühtäkki kahinat. Õnneks on mul ka pimedas hea nägemine ja ma vaatasin, kuidas põõsastest, mida mul oli keelatud katsuda, tõstsid pead suured kerad. Kohkunult, ent samas põnevusega jälgisin toimuvat. Aegamisi hakkasid kerad pragunema ja neist paistis kerget hõbejat kuma. Ma arvan, et möödunud oli paar tundi, kui esimene kera end täielikult lahti lõi. Ja näe! sealt veeres välja kreemvalge pisike kuju, hõbedase tolmuga kaetud. Värinad katsid väikest kogu, kui ta seal maas lamas. Astusin paar sammu lähemale, kui kogu järsku oma tiivad, mis ennist seljal kokkusurutud olid, lahti lõi. See oli liblikas! Kreemvalge liblikas. Ma polnud elu sees ühtegi sellist näinud. Selja taha vaadates nägin, et ka kõikjal ümberringi olid kerad purunenud ja oma kandami maha veeretanud. Siis, justkui märguande peale, tõusid kõik liblikad õhku ning keerlesid mõne hetke selle terrassinurga kohal. Pärast üht silmapilgutust olid nad juba kadunud. Üllatunult jalutasin aias ringi, kuid mingi tugev lõhn uimastas mu üsna ruttu – niisiis vajusin sinnasamma rohule pikali. Koiduajal silmi paotades nägin enda kohal kõrguvat suurt punast pojengi.

Ruttasin otsemaid naise juurde, kellele oma öistest läbielamistest rääkisin. Naine noogutas ja tuli minuga pojenginurka.
“Jah, sa nägid õigesti. Iga pojengiõie sees magab üks liblikas ning teatud hetkel pakatab terve koloonia. Need pole mitte tavalised liblikad – need on hingeliblikad.”
“Te tahate öelda: inimeste hinged on tegelikult liblikad?”
“Mitte ainult inimeste hinged. Pärast oma paisumisprotsessi lõppu tõuseb hingeliblikas õhku ja kaob seejärel oma keha juurde.”
“Miks nad kõik ühte värvi on?” pärisin mina.
“Hingeliblikas on sündides ikka valge. Sinna peale tekivad mustrid ja värvid juba siis, kui hinged on oma kehade juurde jõudnud. Rännaku ajal ettejuhtunud raskused puurivad tiibadesse pruunikaid niite, päikesevalgus lisab sära, armastus on oranž… Noh, kuidas kunagi,” jutustas naine. “Selliseid pojengiaedasid on üle maailma väga palju, nii et igal kehal peaks olema oma hing. Kuid tihti ei taha keha hinge vastu võtta või viskab selle välja. Siis naaseb liblikas ruttu oma sünnikohta, heidab tiivad maha ja vajub maapinda. Temast kasvab uues pojengipõõsas. Ka siis, kui keha sureb, tuleb hing siia tagasi. Nii nad kogu aeg uuesti tekivad,” lõpetas aednik oma jutu.

—
Bana lisas omalt poolt: “Mitte keegi ei tea täpselt, mis värvi tema hingeliblikas on, aga igaüks tunneb, kui hing tema sees end hästi ei tunne. Liblikas on niivõrd õrn, et teda tuleb osata hoida. Armastage oma hinge ning õppige teda tundma. Võimalik, et kõige lõpus näed sa oma hingeliblika värve.”

Krüpt.

ka kahe käega kinni hoida peast on raske,
sest sõrmed suul peab hoidma iga mees.
ja naised, teie minge sõtta.
on odad käes.

käes lahingute kära, mõrkjas hõng
ja relvatärin, laste kisa.
nad hüüavad: tuld vaenlasele,
valu punanahkadele.

nad hüüavad: meid ootab surm.

on surm see, küsis vana taat
ja sikutas mind kuueäärest.
on surm see, küsis väike laps.

jah, surm, see olen mina
ma vastasin
ja vikat langes nende käte vahele.

25.01 2007

Tuttava katsumise mõnus surin

Aeglaselt pilutas härra Bana oma rohekuldsete sädemetega silmad lahti, ringutas nagu ikka neil kombeks, kes pikka aega maganud on ja kõdistas kajakasulega Annu kõrvalesta.

“Uu,” ütles ta tasakesi, “Uu, Annu-u, ärka üles!”
Mõmisedes keeras tüdruk teise külje. Kes tahaks kesk lumesajust ööd üles tõusta mingi tegelase pärast, kes ise on juba väga kaua voodi all väikeses pesas põõnanud. Niikuinii on mingi tõmmekas ja see polegi üldse härra Bana, mõtles tüdruk, kui oma unede nägusid edasi hakkas uurima (hetkel oli just käsil ühe põneva, kortsuliseks vaotud põskedega vanaunedaami näolapp ja mustlasjutud).

Härra Bana ohkas, torkas kajakasule sasipäisesse ja nädalaid kammimata tumedaisse juustesse, sidus kingapaelad kinni, klõpsutas oma kaheksa punast trukki punase jope peal kokku (iga trukk tegi ühte helistikunooti – do, re, mi, fa, sol, la, si, do – nii et kui neid teatud kiirusel kinni või lahti klõpsida, võis tolle jopega muusikatki teha), tegi nimetissõrme suus märjaks ja noppis ükshaaval viimased valge šokolaadi tükid ja mustikariismed näpu külge ja limpsis selle puhtaks ning astus akna kaudu välja.

Üle pika aja taas värsket õhku hingates ja muutunud maastikku silmitsedes ohkas Bana kõvasti. See oli üsna rahulolev ning õnnelik ohe, sest tuju oli ju hea ja jalad lausa kibelesid kuhugi kõndima. Enne, kui tegelane rohe-pruuni värava alt läbi puges, jättis ta aknalauale äsja sadanud lume sisse Annule teate, et on hommikuks tagasi. Lisas veel lõppu, et “Palun pool kruusi kakaod ja üks mandariiniviil”, sest tüdruk tavatses alati liiga palju hüva rüübet keeta ja pealegi polnud Bana pärast taliuinakut üldsegi nii näljane.
Öisel ajal on Pärnu täiesti välja surnud paik, arutles Bana mööda tühjasid tänavaid edasi astudes. Seejärel jäi ta pikalt mõtlema asjaolu üle, miks öeldakse ‘välja surnud paik’, kui tegelikult on siinsamas seinte taga täiesti elavad ja hingavad inimesed ning loomad. Pealegi – puud on ju täiesti kasvujõus ning neid seisab ümberringi päris palju. Bana võis vaikselt seistes peaaegu kuulda, kuidas mahlad puude sees liiguvad – talv küll, aga juba nad valmistuvad lehtima.

Ühe tänava nurgal põrkas Bana kokku pruunikas-oranži kassiga. Kõuts ehmatas vist sama palju, kui Banagi, ent viimasel pole ju teravaid küüsi ning põletavaid, lausa hüpnotiseerivaid kassisilmi, nii et Bana kargas otsemaid seal samas asuvasse vihmaveetorru. Härrale, kes muidu on üsna väärikas ja kartmatu tegelane, ei meeldi eriti kassid. Nood ajavad tema nina kihelema ja pärast jookseb sealt mitu tundi kibedaid roosasid pisaraid. Kass nuhutas õhku, proovis paar korda käpaga toru seestpooltki (kuid õnneks oli see ligane ning märg) ja kadus siis vastamaja mustavasse keldriaknasse.

Samal ajal ronis Bana vaevaliselt ülespoole – libedus ning gravitatsioon muutsid selle ülesande päris keeruliseks. Ohkides ja puhkides venitas ta end lõpuks katuseservale. Siin puhkas ta mõnikümmend minutit jalga, vahtis taevasse, et mõnd tuttavat killukest kindlaks teha ja puhus vaikselt vilet. Varsti tükkis Banale aga igavus kallale ja ta hakkas enda ümber ringi vaatama. Muidu nagu ikka – katusekivid ja korstnad ning linnatahm, ent ennäe imet – teises katuseservas paistis pisike tuluke. Mis muud kui sinnapoole. Kindluse mõttes jättis ta vilistamise pooleli, juhuks, kui tulukese omanik peaks vilistamist vaenulikuks märguandeks pidama.

Kohale jõudes taipas Bana, et tuluke on ühest miniatuurse majakese aknast paistev valgus. Maja asus täpselt suure hoone lameda katuseosa peal, täiesti maja vasakpoolses nurgas (kui tänaval näoga hoone poole seista). Katusemajakese ümber asus aed – koltunud murulapike, mõned peenrajupid, isiklik vihmaveetünn ja isegi raudaed (päriselt on tegemist hoone katuseääre kaunistusega), mille aiapostideks olid hõbedast metallist kuused. Katusemajakese korstnast pahvis välja mitu suitsupilve, seega leidis Bana, et elamu omanik on kindlasti üleval. Täpselt teadmata, mida teha, piilus ta sisse.

Suurest üllatusest ehmatas härra Bana endal suu lahti ja keele hammaste vahele. Väikese katusemajakese tillukeses köögis pisikesel taburetil istus tema ammune tuttav noorsand Srhh. Küllap kostus üllatusohe ka tuppa, sest Srhh tõstis pea ja… eks see võis päris jabur vaatepilt olla – kergelt roosatava näoga härra Bana, keel suust väljas, jõllitab tema köögiaknast sisse. Srhh naeratas laialt ning kutsus Bana tuppa.

Tervituste ja kuidas-läheb juttudega ühele poole saadud, tahtis härra kohemaid teada, kuidas küll Srhh tee Pärnusse on leidnud ja siin lausa kodu loonud. Srhh aga oli päris vait ja ei tahtnud sel teemal midagi kosta. “Eks igalühel pea oma saladused olema,” kostis ta elutargalt, mille peale Banal jäi vaid pead vangutada.

“Sa oled mul ette sõnasepaks ja mõttetargaks muutunud, kallis sõber Srhh,” teatas Bana, “kuid ütle mulle, kas sa ikka veel kabet mängid?” Vaikides sirutas Srhh käe pea kohal asuvale riiulile ja tõi nähtavale vana puust karbi.
“Mul on sinu antud karp täiesti alles,” sõnas Srhh kohmetult. “Kas teeme ühe partii?”

Ja nii nad mängisid ning mitte ainult ühe mängu, vaid lausa mitu ringi. Samal ajal vestlesid nad pikalt-laialt teemadel, mis siinkohal avaldamist ei leia, kuna tegemist on mõlema persooni isiklike seiklustega. Juttu jätkus igatahes kauemaks kui koidikuks, nii et Bana jõudis koju tagasi vaevu enne keskpäeva.

Annule aru andes (sest eks viimane tundis muret ka) ütles härra Bana ilusad sõnad: “Vanu tuttavaid on hea näha – nendega vesteldes tekib varvastesse selline mõnus surin, mis äratab üles kauaks uinunud mälestused ja head sõnad ning armsalt lollakad vembud, mida koos tehtud sai. Siis hakkavad need vembud sinu sees keksu mängima ja tireleid viskama ning nii mõnedki hallid juuksed saavad oma värvi tagasi.” Seejärel vaatas Bana peeglisse ja muigas: “Kuigi mul neid niikuinii ei ole! Kas mandariini jätsid?”

—

Muidugi jätsin!

Härra Bana on praegu tegelikult talveunes. Ta on nagu siil või karu, aga selle vahega, et tema ei maga nii kaua, kui loomad. Lihtsalt aeg-ajalt tuleb Une-Mati väga suure uneliivakotiga ja siis Bana magabki. Mitu päeva, mitu nädalat, aga tavaliselt mitte rohkem kui kaks kuud.

Igatahes… Bana palus kõikidele oma fännidele (jah, mõned tal peale minu on), et küllap varsti ta naaseb. Hunnik asju on vaja ära rääkida ja teemasid, mida käsitleda. Näiteks sellest, kuidas ta kohtas kollast koera või lugu, kuidas ta välgu seljas ratsutas… Natuke kannatust veel.

Lukkudega inimesed

Kui me mööda Eestit ringi käime, tavatseb härra Bana ikka inimesi vaadata. Annul pole tavaliselt selle kõige jaoks aega, ta vabandab end ‘muude toimetustega’ välja. Aga härra Bana vaatab. Õnneks ei pane inimesed Bana vaatamist pahaks ka, nad lihtsalt ei pane seda pisikest tegelinskit tähele. Ta on ju nähtamatu.

Niisiis härra Bana vaatab ja mõtleb. Mõtleb, mida need inimesed pärast teevad. Pärast seda, kui meie oleme juba möödunud. Või siis – mida nad tegid enne, kui nad meie vaatevälja ilmusid.

Näiteks see vuntsidega mees Pärnu bussijaama valgusfoori all, kes ennist oli just oma väikese pojaga hüvasti jätnud, viimase bussi peale saatnud ning kes nüüd lehvitas meie bussile järele, sest see väike poiss oli selle bussi peal. Härra Bana tahtis teada, miks ta oma poja enne jõule enda juurest ära saadab. Selle üle mõtiskles ta Areni. Siis jõudis ta selgusele, et Vuntsmees saatis poisi Tallinnasse ema juurde. Et selle poisi isa ja ema elavad lahus, kahes erinevas Eesti linnas ja et poisil on kaks kodu ja seal ta peab elama. Niimoodi põigeldes – ema juurde, isa juurde, ema juurde, isa juurde. Palju aega kulub bussisõidule ja selle ajal mõtleb poiss, miks ta peab nii palju sõitma. Lihtsam oleks ju, kui vanemad koos elaksid. Kõigil oleks lihtsam. Nojah, nii mõtles härra Bana.

Teisena pani minu taskusõber tähele noormeest, kes istus meist üks iste tagapool. See mees helistas päris bussisõidu alguses ühele oma tuttavale tüdrukule K’le, kellelt küsis, kas ta saab kaks päeva tolle juures viibida. Pärast pidi too noormees veel kuskile edasi sõitma. Härra Bana mõtles kohe, kelle juurde kahe päeva pärast noormees läheb. Vahest vanemate juurde. Või kellegi teise, armsa juurde. Aga sellel poisil polnud sellised silmad, et ta oleks kellegi armsa juurde minemas, tal olid hoopis sellised silmad, et ta oli just selletaolise juurest ära tulnud. Nii mõtles härra Bana.

Tallinnas nägi härra Bana NII palju inimesi ja neil kõikidel olid lukud selja peal. Lukkudega inimesed on Bana jaoks sellised, kelle üle peab ta natuke mõtlema, et nende lugu teada saada. Sõites oli tal selleks aega, aga Tallinna aeg jookseb palju kiiremini, eriti jõulude paiku, nii et härra Banal ei õnnestunud eriti ühtegi inimest lahti lukustada. Kahjuks. Tallinnas elavad huvitavate lukkudega inimesed ja huvitavate lugudega inimesed, sõnas ta mulle tagasiteel koju. Härra Bana hakkab nüüd mõtlema, kuidas leida moodus inimeste aeglustamiseks, et nende silmadesse vaadata ja nad lahti lukustada. Inimlood on põnevad, igasugused.

Jõulupühade aegu…

…sätib härra Bana end mõnusalt oma hämarasse nurka voodi all, võtab kõrvale tagasihoidliku virna mandleid ja ühe paksu raamatu ning hakkab lugema.

Need on möödunud aegade salajased mälestused. Pärinevad tähtedelt. Kas te teate, et taevatähed salvestavad kõik inimeste mälestused enda sisse. Sellised mälestused, mida kõva häälega välja ei öelda, sest muidu need rikutakse võib-olla ära. Sellised mälestused kogunevad aja jooksul paksudeks raamatuteks ja neid saavad osad tegelased lugeda. Nagu näiteks härra Bana.

Täna hommikul tuterdas ta veel põrandal ringi, nähtamatu nagu ta oli. Tundis köögist tulevat magusat kakaolõhna ja tahtis kangesti õue lund vaatama minna. Mina kostsin seepeale, et lumi, kahjuks küll, on ära läinud. Nukra ilmega tähendas härra Bana, et sellised imelikud šedöövrid talle EI meeldi ja puges pessa. Ei-tea-kust ilmunud raamatu taha.

Jätame ta siis lugema. Eeldan, et asi lõpeb siis, kui lumi maha sajab (hiljemalt 11. jaanuariks, pange mu sõnu tähele).

Annu ja härra Bana soovivad teile imearmsaid jõule.

Töö

Härra Bana alustas täna tõlketööga mandariini keelest. Nimelt saatis tema sõber Ochimoto Gnasaki talle mõnikümmend lehekülge hiina legende ja muistendeid. Muidugi võib härra Bana neid originaalkeeles lugeda, aga mina tahan ju ka. Nii et sellepärast ta muud ei teegi, kui istub nurgas ja kirjutab pabereid ümber. Vahel rüüpab piparmündi-kummeliteed (tema lemmiktee), et paberitolmust kurku turgutada.

Muide, härra Bana avastas minu toast karbitäie valget šokolaadi. See on tema lemmik. Tore, seega jääb mulle ploomitükkidega šokolaadi rohkem, kuna seda valget ma eriti ei armasta.

Kingitus kõige nõrgemale

Ühel pikal rännakul kaugel maal, kus taevas oli kollane ja puud kasvasid latvapidi maasse kinni, kohtus härra Bana sipelgaga.

Härra Bana, kes oli just väikestviisi mõttetööga tegelenud, küsis: “Palun, ütle – kas sina oled kõige nõrgem?”
Sipelgas sai pahaseks ja vastas: “Muidugi ei ole mina kõige nõrgem. Kuidas sul üldse selline mõte pähe tuli?”
Härra Bana: “Noh, ma mõtlesin, et annaksin kõige nõrgemale ühe hea kingituse ja eeldasin, et need kõige pisemad ongi… kõige nõrgemad.”

Sipelgas mühatas ja vaatas teda imeliku näoga. “Ära arva, et kasv loeb. Vahel on need kõige pisemad tugevamad, kui need, kel jalad pikad või rusikad suured,” teatas putukas ja vaatas tõsiselt Banale otsa.

“Või nii,” mõtles Bana, pani selle mõttekillu oma pea sisse ja astus edasi. Õige pea leidis ta oma rajalt mao, kes end ühe puutüve külge oli kerinud.

“Tere, madu. Ütle, kas sina oled kõige nõrgem?” küsis Bana viisakalt.

Madu silmitses väikest tegelast huviga ning sisistas: “Ma võin end kaks korda nii pikaks sirutada, kui sina oled. Mul ei pruugi olla käsi ega jalgu, aga ma pole nõrk. Keegi ei taha selline olla.”
Bana mõtles – võib-olla sellel teistmoodi maal polegi kõige nõrgemat. Võib-olla keegi ei julgegi näidata, et tema on nõrk. Nõrkus pole vist elusolendite lemmikomadus.

Nukralt jätkas ta oma teed, kuni sattus uuesti paikadesse, kus taevas oli sinine (või hall või must või valge – sõltuvalt ilmast) ja puude ladvad sirutusid päikese poole. Kõik vastutulevad olendid olid natuke kurbade silmadega ja natuke väsinud sammudega.

“Ega kurbade silmadega inimesed veel nõrgad ole,” tuletas härra Bana endale meelde ja sammus ikka edasi. Järsku kuulis ta vulinat. Bana vaatas paremale – ei midagi. Kiikas vasemale – ka ei midagi. Aga kust tuli vulin? Häiritult jäi härra seisma ja vaatas korraks taeva poole. Taevas vulises! Õigemini istus ühe puu otsas kõrge oksa peal keskmist kasvu mees, kelle silmadest kukkusid pisarad. Need moodustasid puutüvele väikese oja, mille heli oligi härra Bana tähelepanu köitnud.

“Hei. Miks sa nutad?” hõikas maasolija.
Mees vaatas alla ja ehmatas -”Ma ei nuta.”
“Nutad ju. Kõik nutavad – see on normaalne.”
“Ei, mehed ei nuta,” vastas mees ja ei nutnud enam. Kuigi oleks vist tahtnud.
“Võib, ma ronin üles?” küsis härra Bana.

Mees noogutas ja härra ronis kribin-krabinal puutüve mööda sinna. Istus mehe kõrvale ja pakkus talle kollasetriibulist taskurätti. Kõrvalpilke heites võttis mees räti vastu, pööras pea ära ja pühkis põski. “Kas ma nuusatan võin?” küsis ta. Härra Bana noogutas, kõlgutas jalgu ja hakkas kauget maapinda uurides vilistama.

Mees nuuskas, ohkas korra ja pani räti taskusse. “Minu nimi on Hall,” ütles ta.
Härra Bana vilistas edasi.
“Ma elan siin,” viipas Hall käega, “mul ei ole mitte midagi mitte kellelegi anda… Teistel on. Seal.” Ta näitas käega eemale ida poole, kust Bana oli tulnud. “Linnas. Kõikidel on asjad ja teemad, millel rääkida ja kellega rääkida. Mul ei ole midagi. Mina ei saa midagi teha, sest mul lihtsalt pole. Midagi. Maja pole ja raha pole ja asju…” Mees ohkas. “Ma tulin ära, sest mind ei tahetud sinna.”

Härra Bana vilistas edasi, kuid jalgu enam ei kõlgutanud ja maha ka ei vaadanud. Ta uuris hoopis mehe nägu. Halli silmad olid hallid ja praegusel hetkel natuke punased. Noh, sest ta oli ju ometi nutnud. Aga sellest hoolimata olid mehed silmad säravad. Säravhallid ja rohelise ringiga ümber iirise.

“Silmad on hinge peeglid,” sosistas härra Bana, sest ta tundis, et nii peab. “Silmad on hinge peeglid ja sinu omad ütlevad mulle, et…” Ta küünitas mehe kõrva poole ja sosistas midagi kärmelt talle kõrva sisse. Seda öelnud, patsutas ta Halli õlale, hüppas oksalt alla ja hakkas mööda rada edasi kõndima.

Mees vaatas Banale imestusega järgi, siis mõtles hetke ja naeratas ning kordas kõva häälega: “Inimestele tuleb kinkida seda, mida neil ei ole. Minul on see olemas. Vaata oma silmi ja naerata. Vaata oma silmi ja naerata.” Mees hüppas puu otsast alla ning uuris peegelsiledast hingepeegliveest tekkinud lombikeses oma silmid. Need naeratasid. Mees tõstis pea ja naeratas. Ta oli Hall ja tal oli midagi anda. Inimestele, kes on nõrgad, kuid seda ise ei tea.

Mees vaatas lahkujale järgi ja hõikas: “Hei, kuule – kes sa oled?”
Härra Bana muigas ning hüüdis samal ajal nähtamatuks muutudes: “Sinu kujuteldav sõber!”

Kui härra Bana seda lugu mulle jutustas, palus ta kindlasti öelda ka seda, et Hall ei olnud kõige nõrgem. Ta lihtsalt arvas, et on. Aga nutmine pole nõrkus, pigem just vastupidi… Aga mida Hall edasi tegi, seda öelge teie mulle ja Banale kommentaarides.